Eesti lood

In memoriam Ljudmilla Voltšihhina

17.05.1958–09.02.2014  18 300px

Ljudmilla Voltšihhina sündis ja Virumaal Rakveres.
Ema oli eestlane, isa venelane.

Üle kümne aasta töötas kokana hotellis Olümpia.
1991 tuli usule tolleaegses Eesti Kristlikus Kirikus.
1992 astus Eesti Metodisti Kiriku Tallinna Koguduse liikmeks.
1992–1998 töötas tõlgina Suurupi Piiblikoolis.
2002 lõpetas Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari.
2005 alustas õpinguid EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppes (jäid pooleli).
Oli aastaid EMK Tallinna vene koguduse naistetöö juht ja EMK misjonitoimkonna liige.
Oli EMK misjoniprojekti juht Tapa Erikoolis.
Oli Eesti Kirikute Nõukogu hariduse ümarlaua liige.

Loe edasi: In memoriam Ljudmilla Voltšihhina

Laine Villenthal

EELK Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal teenis aastatel 1984-2003 ka Petseri Peetri kogudust. Ta on nendest aegadest kirjutanud:

„Pärast Pindi jumalateenistust pidin kiiruga minema jalgsi 3,5 kilomeetrit Husari raudteejaama Valga-Petseri rongile. Juhul, kui rong hilines, oli Petseri jaamast liinibuss enne minu saabumist väljunud ja kirikuni tuli 3 kilomeetrit jalgsi astuda. Õhtul sain Petserist tagasi bussiga, jalgsi tuli minna 1,7 kilomeetrit.

Helsingis asuv evangeelne rahvusvaheline ingliskeelne kogudus külastas igal aastal Petseri baptisti kogudust. Nad tulid külla ka luterlikule kogudusele ja nägid, kuidas käisin: rongiga, bussidega, jalgsi. Ühel päeval tõid nad mulle kingituseks pruugitud Lada. Rõõmuga kaasnes mure: kes hakkab juhtima, kui ise ei oska? Kust saada hoiuruum? Oleksin meelsamini käinud endisel viisil. 

Jumal juhatas autojuhid, andis varjualuse. Kaks kuud pärast auto saamist katkestati igasugune rongi- ja bussiühendus Petseriga. Nüüd taipasin, kui imeliselt oli Issand ennetanud uued takistused!

Kuuldes, kui usinalt Petseri eestlased jumalateenistusest osa võtavad, ja nähes, et saan sama autoga ka Pindi koguduse asju ajada, hakkas algul Petseri koguduse teenimisse tõrksalt suhtunud Pindi kogudus asjaga leppima. Ajapikku hakkas Pindi ise Petserit toetama, aitas kõiges, milles suutis, kaasa. 

Hakkasime kogema imelist tõde: kui tugevam nõrgemat aitab, saab ka tugevam ise nõrgemalt abi. Pindi kogudus ei jäänud Petserit abistades millestki vaesemaks, ei materiaalselt ega vaimselt, vaid hoopiski kasvas endisest väikesest abikogudusest Eesti keskmiste koguduste hulka. 

Misjonitöö ei tule iial tühjalt tagasi!“

Allikas: EELK Misjonikeskuse arhiiv

Minu elu Komimaal – vangilaagrid ja Jumala rahvas

Päivo Kasekamp  Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

Komi Kristliku Kiriku noortepastor Aleksei Ljatšenkov astus külaliskõnelejana üles Eesti Metodisti Kiriku 2007. aasta suvekonverentsi misjoniõhtul. Oma sõnavõtu lõpetas ta tänuavaldusega nendele misjonitiimidele, kes on juba Eestist komide juures käinud ja kutsus kõiki soovijaid üles tulema komi kirikule appi. Vastuseks tema lõppsõnale tõusis kepi najal püsti lumivalge peaga elatanud mees ning pilku koguduse poole heites teatas aastatest kulunud häälel: „Mina olen valmis minema. Kes saadab mind Komimaale?”

See oli Päivo Kasekamp, pensionipõlve pidav metodisti pastor, kelle armastus komi rahva vastu sai alguse väga raskel kannatuse ja tagakiusu ajal sealses vangilaagris.

 Kuidas sattusid esimest korda Komimaale?

Komimaale ei läinud ma vabatahtlikult, sattusin sinna sõjavangina. Sõja käigus viis tee mind Saksamaale, edasi Poolasse, kus Sileesia lahingutes jäin venelaste kätte vangi. Eesti poisid koguti kokku, pandi 1945. aasta sügisel vagunisse ja viidi Venemaale. Reis kestis umbes kuu aega kuni Moskvani, siis suundusime põhja poole. Maailma kaarti tundes sain jaamanimede järgi aru, et sõit läheb Arhangelski poole. Kuid Arhangelskisse me ei jõudnud, juba poolel teel pöördus rong loodesse Kotlase suunas. Teadsin, et Kotlasest raudteed edasi ei lähe ja arvasin, et see ongi meie sihtpunkt. Kui aga reis päevade viisi jätkus, selgus,  et sõja ajal oli Stalin lasknud poola ohvitseridest sõjavangidel ehitada raudtee Vorkuta söebasseinideni. Teel kohtasime palju ehitajatest vangide laagreid, mis olid juba tühjad. Jõudsime Petšora jõeni, mis on viimane Põhjamerre suubuv suur jõgi enne Uurali mägesid. Jõe ületuskohal rongisõit lõppes, meie vangide grupp laaditi üle jõepraamile ja suunduti lõuna poole. 

Loe edasi: Minu elu Komimaal – vangilaagrid ja Jumala rahvas

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn