Elulood

Psalmid aitasid ema taas koju

Komi kristlased Eesti misjonirühmaga teel Podjelski külla (Komi keeles Põddelnöi)
Komi kristlased Eesti misjonirühmaga teel
Podjelski külla (Komi keeles Põddelnöi)

Helsingi Piiblitõlkeinstituuti jõudis tänukiri Komist, koolipoiss Ivanilt Podjelski külast: „Me saame nüüd jälle elada koos emaga!” 

Mõni aeg tagasi oli Ivani emalt, alkohoolikust Marinalt vanemlikud õigused ära võetud ja Ivan ning tema õed-vennad jäid teiste kasvatada. Paar aastat tagasi haigestus Marina tõsiselt ja sattus haiglasse. Usklikud mehed külast läksid teda vaatama, kinkisid komikeelse psalmide raamatu ja veensid seda lugema. Marina hakkaski raamatut uurima ja imestas – komikeelsest tekstist paistis välja see, millest ta varem polnud aru saanud: Jumal tahab ja suudab inimesi aidata!

Loe edasi: Psalmid aitasid ema taas koju

Pikk teekond

Tatjana Talantseva; Foto: Olga Tihhoneva
Tatjana Talantseva; Foto: Olga Tihhoneva

Mu vanemad olid usklikud. Ema rääkis meile seda, mida ta ise ristiusust teadis: et Jeesus käis koos 12 õpilasega maa peal ringi ja et ta ema nimi oli Maarja. Vanemad palvetasid ikoonide ees ja kutsusid mindki koos õega neist palvehetkedest osa saama. Aga nad käisid palvetamas ka ohvrimetsades ja seetõttu jäid usuasjad meile segaseks.

Usklike maridega sain esmakordselt kokku 1990. alguses, käies südamliku õhkkonnaga koosolekutel ühes mari kodus. Marikeelset jumalasõna tol ajal ei olnud, Piiblit loeti vene keeles ja keegi tõlkis loetut vabas vormis. Laule oli juba tõlgitud, ja oh kuidas need meile meeldisid!

Loe edasi: Pikk teekond

In memoriam Ljudmilla Voltšihhina

17.05.1958–09.02.2014  18 300px

Ljudmilla Voltšihhina sündis ja Virumaal Rakveres.
Ema oli eestlane, isa venelane.

Üle kümne aasta töötas kokana hotellis Olümpia.
1991 tuli usule tolleaegses Eesti Kristlikus Kirikus.
1992 astus Eesti Metodisti Kiriku Tallinna Koguduse liikmeks.
1992–1998 töötas tõlgina Suurupi Piiblikoolis.
2002 lõpetas Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari.
2005 alustas õpinguid EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppes (jäid pooleli).
Oli aastaid EMK Tallinna vene koguduse naistetöö juht ja EMK misjonitoimkonna liige.
Oli EMK misjoniprojekti juht Tapa Erikoolis.
Oli Eesti Kirikute Nõukogu hariduse ümarlaua liige.

Loe edasi: In memoriam Ljudmilla Voltšihhina

Vassili ja Anja – Jumala pärlid

Minu 2012f_13_Olga_300pxPodjelskis elavad sugulased Vassili ja Anja on juba aastakümneid alkoholi tarvitanud. Paar aastat tagasi sõitsin sinna ja nägin, et nad olid end jälle täis joonud, oma sugulastega kakelnud ja sunnitud isegi kodust põgenema. Väljas oli 35 kraadi külma, nemad aga jooksid ära ilma soojade riieteta. Otsisin nad üles ja kutsusin mõneks päevaks meie juurde Storoževski palvemajja. Sain aru, et tegelikult nende süda nutab ja nad on väsinud elust täis joominguid. Tööl abielupaar ei käinud, kodus oli külm, polnud puid ega toitu. Nad tulidki kahe päeva pärast, kuid olid kohale jõudes ikka veel purjus. Lugesin nende silmist vabandust: anna andeks, oleme jälle joobnud – kui kõlbmatud me küll oleme…  

Kolm palvemajas veedetud päeva olid Vassilile ja Anjale nagu taastamisprotsess rehabilitatsioonikeskuses. Andsin neile kuulamiseks kassette komikeelsete kristlike raadiosaadetega ja nägin pisaraid voolamas. Jumala Sõna puudutas mu sugulasi! Me jagasime nendega toitu, tegime sauna, palvetasime üheskoos. Pühapäeval, kui kogudus tuli kokku teenistusele, palusid Vassili ja Anja nuttes ning põlvitades Jumalalt andestust. On päris kindel, et Jumal toimis nende südameis juba enne seda, kuid ma usun, et need polnud juhuslikud kohtumised. Jumal näitas neile teiste inimeste kaudu oma armastust.

Külaelanikud peavad selle abielupaari täielikku muutumist imeks. Varem kandis Vassili külas hüüdnime „Pärli-Vasja“, sest alkoholi aseainena kasutas ta igasuguseid surrogaate ja isegi hambapastat nimetusega „Pärl“. Aga see lugu pöördus õnnistuseks, sest nüüd on Vassili ja Anja tõepoolest Jumala pärlid ja nii me neid hüüamegi. Nad palvetavad siiralt nende inimeste pärast, kes on alkoholi läbi hukkumas.

2012f_13_vasja_anja_500px
Vasakult:  "Babuška" Valja, Anja Širjajeva, piibliitõlkija Niina Vattuleva ja Vassili Širjajeva. 
Foto: N. Gabov
Autor Olga Saveljeva lõppes meie Soome-ugri Misjonipiiblikooli programm

Loe edasi: Vassili ja Anja – Jumala pärlid

Ma ei teadnud, et olen soomeugrilane!

O18_German_300pxlen oma neljakümne eluaasta jooksul peaaegu alati arvanud, et olen vene rahvusest. Alles mõni aasta tagasi, kui mu Leningradi oblastis elanud vanaisa suri, avastasin tema passi vaadates äkki imestusega, et ta oli rahvuselt isur. Minu pärimise peale kinnitas isa, et nii see tõesti on, lihtsalt nõukogude ajal oli mugavam registreeruda vene rahvusest kodanikuna ja seepärast polegi minu passis märget „isur“. Nii sain alles aastakümnete järel teada oma soome-ugri päritolu.
.
On hämmastav, et vähem kui aasta pärast kutsuti mind misjonireisile Marimaale! Mulle tundus see huvitav, ikkagi minu juured ju ka! Pealegi sain seal soome-ugri rahvastest rohkem teada. Nüüd olen marisid külastanud juba mitu korda. Lisaks sellele otsustasin lähemalt tundma õppida oma esivanemaid isureid. 
.
Hakkasin tegema väljasõite Leningradi oblasti Kingissepa rajooni küladesse, kus Jumal andis mulle sõbra ja venna Kristuses, Vladimiri, kes on isur nagu minagi. Eeloleval kevadel on meil plaanis mõned sõidud küladesse kahekesi ette võtta, et tutvuda kristlastega (kui neid leidub) ja teenida kohalikku rahvast. Tänu Jumalale, ees ootab põnev aeg! „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ Js 43:19.
.
Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012. lk. 19.

Loe edasi: Ma ei teadnud, et olen soomeugrilane!

Teenäitajaks olgu meie elu

17_Boris_300pxHandi mees Boriss Ruskalamov elab Jamali Neenetsi ringkonnas ja tegeleb kalapüügiga. Juba aastaid teeb ta oma rahva seas aktiivselt misjonitööd ja kannab hoolt väikse koguduse eest Aksarka külas.

Kuidas on Sinu elu muutunud pärast kristlaseks saamist?

Enne kristlaseks saamist lootsin kõiges ainult iseendale. Nüüd, kui teen oma igapäevaseid toimetusi või sõidan kalale, olen alati palves ja tänan Jumalat. Ja Jumal on vastanud palvetele, mind õnnistanud ja aidanud.

Mis on kristlikus töös kõige raskem?

Kõige raskem on inimestega suhtlemine. Paljude hantide haridustase on alla keskmise, nad ei armasta lugeda. Peale selle on inimesed liiga hõivatud oma tööga, mis võtab suure osa nende ajast. Nii ei jää eriti aega mõelda Jumala peale.

Missugune peaks Sinu arvates välja nägema kirik, kuhu handid tahaksid tulla?

Mulle meeldib kaasaegne, tänapäevane kirik, kuid kõige tähtsam on siiski see, et inimesed saaksid jutlust kuulata oma emakeeles. Vahel me unustame, et oma rahva keeles kuulutades jõuab sõnum kiiremini kohale.

Handid on tagasihoidlikud ja mitte eriti jutukad. Kuidas peaks nendele evangeeliumi kuulutama?

Kindlasti pole hea teha lihtsalt sõnu ja oma eluga mitte midagi näidata. Inimese elu peab kajastama, et Jumal on teda muutnud, siis võetakse ka juttu kuulda. Kuid hantidel on tugevate traditsioonide tõttu harjumus elada vanamoodi ja minu arvates on selle muutmiseks vaja väga palju aega. Mõnikord me püüame teha rahvast ühe hoobiga kristlasteks, aga see on ju lihtsalt absurdne! Sama hästi võib neid teha mõne partei liikmeks! Paljude kirikute probleem on see, et nad tahavad evangeeliumiga saavutada kiiret edu, kuid tegelikult saavad neist kaotajad. Kohutav on alalõpmata kuulda, et me peame kuulutama, peame viima evangeeliumi… Miks me peame? Me peame inimestele hoopis oma kristliku eluga näitama, milline on Jumal!
Hõimurahvaste Aeg Nr. 7, 2012.  lk. 17.

Loe edasi: Teenäitajaks olgu meie elu

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn