Meiega sama keelt rääkivad hõimlased on rikkus, mis luuakse põlvkondade pärandist. Kes meist poleks Saaremaad külastades rõõmsa äratundmisega kuulanud ehtsat saare öö-d ja laulvat kõnetooni. Nii mõnigi harjulane on ikka tundnud veidi kohmetust eheda võrokese jutu peale. See on erinevus, mis avardab meid mõtlema, et kõik inimesed pole ühtmoodi ega saagi õnneks rääkida, mõelda ja kombeid täita ühesuguselt.
Piisab sellest, kui vaadata kaugemale Eesti piiridest, heita pilk võõrastele maadele, et avastada, kui oluline on sealsete eestlaste jaoks just omakeelse kultuuri hoidmine ning võimalus seda elavana kasutada. Isegi siis, kui nende aktiivses ajaloomälus puudub tihe side kodueestlase jaoks põhjapaneva pärimusega „pätsuajast“ või okupatsioonidest ja laulvast revolutsioonist, on nende eesti killukeste panus meie ühisesse pärandisse seda ainulaadsem ning haruldasem. Pean silmas esmalt neid kogukondi, mis on tekkinud 19. sajandi keskpaiku alanud väljarändelainega. See ränne viis eestlasi USA-sse, Kanadasse, Ladina-Ameerikasse ja loomulikult ka Tsaari-Venemaa ida- ja lõunasuunda. 1938. aastal oli eesti kogukondi lisaks Aafrikale veel Hiina Vabariigis, kuhu tekkis eestlaskond keiserliku Hiina ajal.
Jõuti pärale, ja kuigi riikide piirid ja nimetused muutusid, loodi oma kodu ja maa ning külaelu. Mõned külad on püsinud 160 aastat koos pärimustega, kes kuskil talus elas, miks on see nõlv ja oja, sepikoda ja veskikoht just selle nimega. Erinevalt paljudest meist, linnalastest, suudavad nemad oma esivanemaid mäletada ja majakohad ning hauad ette näidata. Mõelgem hetke – kas me teame kõiki oma vanavanemate nimesid, tubasid ehk maju, kus mu vanavanavanaisa näiteks 1865. aastal elas? Kerkib küsimus: kelle kultuurikiht siis õigupoolest tummisem ja tihedam on?Hoolivus oma nähtava ja tuntava mittemateriaalse kultuuripärandi hoidmisel on lisaks üle ilma pillutatud eestlaste kultuuri ja kommete rikkusele ka tänase Eesti rikkus. Alles hoida ja toetada eesti keele õpet, tagada seltsielu koos kirikutraditsioonide ja laulu-tantsu ning käsitööga moodustabki põhjuse, miks vere järgi eestlane võiks igal pool tunda uhkust oma päritolu ja juurte üle.
Paljut siin sisalduvast ei saa üles kirjutada või soovitada. See, kas me neist rahvuskaaslastest hoolime ja kas mõistame nende rikkust aidata alal hoida, on äratuntav. Ilus sõna „pärand“ märgib midagi, mille selle saaja kingiks saab, kuid selle hoidmine ja edasipärandamine sõltub sellest, kas teisedki seda aardeks peavad. Mulle meeldib seda sõna siduda tähendamissõnaga põllusse peidetud aardest (Mt 13:44), kus ei öelda, mis aare see on, vaid rõõmu toob esile juba ainuüksi teadlikkus aardest oma põllus. Nii nagu ei saa sõnadesse panna Jumala riiki, on inimeseks olemise ja ka eestlaseks olemise rikkus siin Jumala loodud maailmas aare, kus sõnad on vaid kahvatu vari teadmisest, et just sinu kodupõld varjabki seda aaret. Olgu su kodu katuseservad kinnitatud siis mägise Sulevi küla taevasinasse Abhaasias, olgu see Andresejärve sile pind Ülem-Suetukis, Petseri roostepruun telliskirik või kogudus Buenos Aireses ja São Paulos.
|
Eesti luterliku kiriku vaimulikud on viimastel aastatel külastanud endise Nõukogude Liidu aladel elavate eestlaste kogukondi Abhaasias, Krimmis, Siberis, Peterburis, Moskvas, Petseris. Pidevalt toimub eestikeelne kogudusetöö Helsingis ja Riias. Eestikeelne töö on jätkunud ka Vilniuses ja 2011. a sügisel uue teenimispunktina lisandunud Brüsselis, kuhu on tekkinud suurem eestlaste kogukond alles viimasel ajal.
|
Fotod: Arho Tuhkru kogu
Hõimurahvaste Aeg 7, 2012. lk. 9.