Arvamus

EKN president Piiskop Einar Soone

EKN president Piiskop Einar Soone 

Armastusele ja vabatahtlikkusele rajaneva diakoonia taaselustamise ajal tosin aastat tagasi ütles üks kirikujuht, et kristlik hoolekanne saab nende arusaamise kohaselt  alguse altarilt. Küllap võiks sama põhimõtet kohaldada ka misjoni ja Jumala sõna kuulutamise kohta. Kui su usk on tugev ja kindel ning kodused asjad korras, siis oled suuteline teistega rõõmusõnumit jagama ja nõrku toetama. Ehe ja siiras kristlaseks olemine eeldab inimeselt Jumala sõna kuulutamist, isikliku usu tunnistamist ning Õnnistegija nõude täitmist – kandke üksteise koormat!

Selle põhimõtte järgi tegutsemine seab eriliselt nähtavale positsioonile Jumala armuvahendite haldaja ja jagaja isiku, isiku, kelle kaudu kuulutatakse päästvat sõnumit ülestõusnud Kristusest. Selles tänuväärses ja vajalikus tegevuses ei ole misjonäri inimlikud omadused sugugi teisejärgulise tähtsusega. Arvan, et hea sõnumi edastamisel, eriti mittekristlaste seas, kehtib ühe elukogenud vaimuliku nõuanne, kes ütles, et ole teisele esmalt armastav inimene, seejärel kristlikku usku tunnistav ristiinimene, siis selle kiriku esindaja, kelle traditsioone sa austad ja alles siis vajadusel vaimuliku ameti ülesande täitja.

Inimene kujuneb ühiskonnas, mille keskel ta elab. Kristlase usu ja armastuse kasvamine ning täiustumine eeldab järjekindlat osadust Jumalaga ja tema armuvahenditega. Erinevas kultuuris, keelerühmas või traditsioonis võivad välised vahendid olla küll erinevad, aga Issand on sama. Tema on seesama eile, täna ja igavesti!

Selle tõe teadvustamine annab kiiresti muutuvas ja arenevas maailmas elule kindla aluse ja tõstab inimese väärtushinnangutes esile püsivad kristlikud voorused ning aitab vahet teha olulise ja mitteolulise vahel. Jumalanäolisust kannab usk, lootus ja armastus.

Soovin, et kirikud ja üksikkristlased suudaksid olla maailmale valguse kandjateks ja tee näitajateks Jumala saladuste juurde. Kristus ütleb: „Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.“

Kasutagem meile antud võimalusi kristliku armastuse jagamisel. Õnnistagu Jumal kõiki selles tänuväärses  ja viljakas töös.

piiskop Einar  Soone
Eesti Kirikute Nõukogu president

E.E.L.K. Peapiiskop Dr Andres Taul

Andres Taul„Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega.Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega.“ (1Jh 1:3)

Esimene Eesti Kirikukongress võttis üheks oma põhimõtteks: „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes.“ Selle põhimõtte alusel teeniti kõiki luterlasi üle maailma, sest oleme kõik ühe Eestimaa lapsed. Tegelikult saab sama rakendada kõigi ristiinimeste suhtes, sest meil on osadus Isaga ja tema Poja  Jeesuse Kristusega. Suured vahemaad teevad sidepidamised koguduste ja kirikute vahel raskeks. Kui oleme üksteisega osaduses, siis on meil vaja teha ka koostööd, leida ja anda tuge, mis aitab tunnetada ühtekuuluvust. Nii anname me elavat  tunnistust Jumalast ja ligimesearmastusest. 

Tänapäeval tuleb eriti leida toetust selleks, et kogudustel oleksid omakeelsed Piiblid ja lauluraamatud. Väga suur on ka karjaste tähtsus, kes teenivad kogudusi ja kuulutavad Jumala sõna emakeeles. Seda vajadust tunneme ja  peame ülitähtsaks siin Välis-Eesti kirikus, kus kogudused on justkui saarekesed suurte rahvaste meres. See, et oleme saanud oma emakeeles palvetada ja Jumalat teenida, on meid ka alles hoidnud. Usun, et see hoiab keelt ja kultuuri ning tugevdab igat väikest rahvast, ükskõik kui kaugel need kogudused üksteisest ka ei asuks.

Teid eestpalvesse võttes kanname me teid oma palvetes Välis-Eesti kirikutes, sest meil on osadus teiega läbi Taevase Isa ning me kõik oleme õed ja vennad Kristuses.

Piiskop Jakob Kukk on öelnud: „Eesti Kirik on luu minu luust ja hing minu hingest“, eks seda saab öelda ka Taevase Kiriku ja Jumala riigi kohta.

Teid kõiki oma palves kandes,
Dr Andres Taul
E.E.L.K. Peapiiskop

EEKBKL President Meego Remmel

Meego Remmel„Sina aga ei tohi sedaunustada. Sa vastutad alatikõige selle eest, mis sataltsutanud oled.“

Need õpetlikud read Antoine de Saint-Exupery raamatukesest „Väike prints“ kätkevad suurt elutõde. See on ka tõde misjonielus.

1992. aastal läkitasime Tallinna Kalju Baptistikogudusest Abhaasiasse ühe väikese misjonigrupi,et otsida kontakti sealsete eestlaste külade ja rahvakilluga, kellel puudus side nii taas-elustunud Eesti riigi kui ka üle aegade elukandnud Jumala riigiga. Siis ei osanud me ettegi kujutada konkreetse heatahteplaani taga peitunud jumalikku ettehoolekava. Kui tolle – meie jaoks alles pinnase sondeerimiseks mõeldud – misjonireisi otseseks tulemuseks oli puhtinimlike suhete loomine ja seeläbi jumaliku usaldusväärsuse kinnitamine, siis peatselt selgus, et Kõigekõrgem nägi palju kaugemale. Poole aasta pärast alanud sõjasündmused Abhaasias, mis praegugi maailmapoliitika tähelepanu keskmes, ei lasknud meid enam sinnapoole. Küll aga osutusime (koostöös Eesti migratsiooniametiga) vastuvõtjateks ning lõimeabiandjateks sadadele Abhaasiast sõjajalust Eestisse ümberasunud hõimukaaslastele.Enamus neist ei tulnud toime eesti keelegagi, rääkimata sotsiaalsetest kontaktidest ja kohanemisvõimest euroopalikus kontekstis ülesehituva, ent varakapitalistlikult äärmusliku Eesti ühiskonnaga. Meie kirik osutus misjonijaamaks ning sõna otseses mõttes humanitaarse abi vahendamise sõlmpunktiks neile kõigile ja kõikjal üle Eestimaa. Vaatamata ühiskondlikule varaküpsusele osutusime just meie eestimaalastest kristlastena oma kunagistele hõimukaaslastele Jumala abi käepikenduseks. Tegime seda ennekõike Jeesuse taoliselt heategude keeles. Jutt Kristuse evangeeliumist oli tookord pigem kommentaariks. Aga seda usutavamana vastuvõetav, mäletan. Tänaseks on Abhaasia eestlased juba Eesti ühiskonda sulandunud. Ma ei tea, kui paljud neist on oma kontakte kohalike kirikute või kristlastega edasi arendanud. Küll aga olen veendunud meie missiooni õnnestumises ja õnnistuses.

Nüüd on aeg kaugemale vaadata. Hõimurahvad Venemaa avarustes on Jumala Vaimu kaudu pandud südamele pea kõigile Eestimaa evangeelsetele konfessioonidele. Toetagem siisseda jumalikku algatust oma inimliku panusega, olgu palvetes, andides, tegudes, teokstehtud armastuselus! „Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse, “ütles Väikese Printsi sõber rebane. „Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind! Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas...“

Meego Remmel
EEKB Koguduste Liidu president

EKNK piiskop Ago Lilleorg

MISJONITÖÖ RIKASTAB TEGIJAT 

ago lilleorg

D.L. Moody ajas kord juttu ühe naisterahvaga, kes kriti-seeris tema evangeeliumi kuulutamise meetodeid. „Mulle nad ka ei meeldi,“ ütles Moody, kuid küsis kohe lisaks: „Aga kuidas teie evangeeliumi kuulutate?“ Naine vastas, et ta ei kuulutagi evangeeliumi. Seepeale kostis Moody:„Siis on minu meetodid paremad kui sinu omad!“
“Ja Jeesus ütles neile: "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“” (Mk 16: 15)

Jeesuse korraldus kuulutada evangeeliumi ei sisalda juhtnööre, kuidas seda teha tuleb. Näib, et meetodite osas on meile antud vabad käed. Sarnast lähenemist võib kohata mujalgi. Näiteks kehtib militaarstruktuurides reegel, et käsu saamine ilma täpsemate selgitusteta tähendab, et käsu täide-viimise viis on käsusaaja enda valida. Tema vastutuseks on käsk iga hinna eest täita ning käsuandjale ette kanda: käsk on täidetud! Et Jeesuse käsku paremini täita, peame arvestama nii konteksti, võimalusi kui silmas pidama inimesi, kelleni tahame jõuda. Lähme ju nende juurde nende endi pärast.

Kuigi meetodite osas on valik meie teha, ei vähen-da see käsu imperatiivset iseloomu. See on antud täitmiseks, täideviimiseks. Meie aga otsime endale vabandusi, miks misjonitöö ei ole meil prioriteetide hulgas. Mõtleme, et misjonäride vastutus on evan-geeliumi rahvastele laiali laotada, kuid vabandus-tele vaatamata näeme Uuest Testamendist, et misjonitöö on iga kristlase vastutus. Selle korral-duse andis Jeesus oma jüngritele, mitte mõnele komiteele või juhatusele. Iga kristlane on vastutav selle eest, kuidas evangeelium tema kaudu levib.Misjonitöö on rikastavamaid tööharusid Jumala riigis. Kes on kas või kordki käinud misjonireisil, saab aru, mida ma mõtlen. Teiste rahvaste ja inimeste juurde minek teeb sisemiselt rikkamaks neid, kes sellele tööle panustavad. Kohtumised erinevate inimestega ei muuda ainult neid, kelle juurde minnakse, vaid suurendab minejate silmaringi ja maailmapilti. Pole olemas ametit või oskust, mida misjonitöös ei saa kasutada, vaja on vaid tahet. Nii sisaldab misjonitöö tänapäeval väga erinevaid tegevusi, alates kellelegi sokkide kudumisest kuni suurüritusteni, mis mõjutavad tuhandeid. Kõik on oodatud oma panust andma ning selles osalema... ikka selleks, et Jeesuse poolt antud ülesannet täide viia.

Ago Lilleorg
EKNK piiskop


Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula

Peapiiskop emeeritus

Lugedes apostlite kirju, märkame teatud seaduspärasust. Kiri algab Jumala suurte tegude ülistami-sega, lõpeb aga soovide ja manitsustega. Kogudusele pannakse süda-mele käituda oma kõrge kutsumise vääriliselt. Näiteks paneb apostel galaatlastele südamele: “Ärgem tüdi-gem head tehes... Niisiis, kui meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!” (Gl 6:10).

See on õige ja vajalik meeldetuletus! Inimesel, kes oskab Jumalat ülistada, on kõik eeldused ja võimed teha head.Ka meie, eestlased, oleme pidevalt kogenud oma usuvendade ja -õdede armastust ja headust, oleme selle eest neile tänulikud. Kristlik heategevus on seotud kõigepealt evangeeliumi, st. Kristuse rõõmusõnumi kuulutamise ja Jumala Sõna kättesaadavaks tegemi-sega, aga ka puudustkannatajate aitamisega.

Oleme Kiriku Issandale tänulikud saadud abi eest, eriti selle eest, et või-me nüüd ise olla abiandjad.Kuna mitmed hõimurahvad elavad meist kaugel, teiste keskel äralõiga-tuna, siis on me esmane ülesanne neid aidata!

Selleks tööks rohket õnnistust soovides oleme julged, et Issand kosutab, kasvatab oma riiki nii siin Eestis kui seal, kus elavad me usuvennad ja -õed!

Kuno Pajula
EELK peapiiskop emeeritus


Peapiiskop Andres Põder

poder_200px.jpg

Misjonikäsk on täitmiseks igale kirikule. Peame alustama oma kodust, kodumaast ja ulatuma jõudumööda kaugemale. Eesti luterlik kirik on saatnud misjonäre isegi Aafrikasse. Laialdane venekeelne evangelisatsioonitöö on viimasel kümnendil toimunud Siberis, kus tänaseks on moodustatud iseseisev Siberi luterlik kirik. Esmane vastutus on meil aga nende rahvaste ja inimeste eest, kes kuuluvad meiega ühte keel- ja meelkonda, kellega võime eeldada suuremat vastastikust mõistmist. Oleme õnnelikud ja tänulikud Jumalale, et koostöös soome õdede- ja vendadega saime juba aastaid tagasi läkitada töötegija tööle Marimaale. Misjonitöö hõimurahva juures Venemaa aladel on jätkunud, laienenud ja olnud tulemusrikas. Tänuväärne on, et seda tööd on asunud toetama kodumaa kogudused ja üksikkristlased. See laiendab meie kristlaseks olemise taju, vastutuse ja osaduse tunnet. Õnnistagu Jumal seda tööd, innustagu meid ja lasku oma Sõnal jõuda paljude juurde. 

EELK peapiiskop Andres Põder

Kes meie oleme?

Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ja Ljus i Österi 2006. aastal algatatud projekt, mille eesmärk on ergutada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdede-vendade toetamiseks Venemaal.

 

Kontakt

 
+372 6 311 671
 
 
Eesti Piibliselts
Kaarli pst 9,
10119 Tallinn