• 1611 asutatakse esimene soomlaste luterlik kogudus Karjala maakitsusel Lempaalas, mis tollal kuulus Rootsile.
• 1641 moodustatakse ingerisoom laste kogudustele eraldi piiskopkond
• 18. sajandi algusest, kui võim läks venelastele, kuuluvad kogudused Venemaa luterlikku kirikusse.
• 19. sajand on Ingeri kiriku õitseaeg.
• 1927 lakkab Ingeri kirik olemast kui juriidiline isik.
• 1938 on lakanud ka sisuline tegevus.
• 1953 algab vaimulike isade ja emade aeg, kes pöördusid vangilaagritest tagasi. Kogunetakse kodudes ja kalmistutel. Petseri ja Narva ingerlasi teenivad õpetajad Elmar Kull ja Voldemar Ilja Eestist.
• 1970 registreeritakse Karjalas Petroskois esimene ingerlaste kogudus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku alluvusse, sellele järgneb 1977 kogudus Leningradi eeslinnas Puškinis. Neid teenivad Eestist õpetajad Paul Saar, Tiit Salumäe jt.
• 1988, kui õigeusukirikul täitub Venemaal 1000 tegutsemisaastat ja pidustustel osaleb ka kommunistliku partei peasekretär, võetakse seda kui märguannet.  Algab Ingeri kiriku taassünni protsess.
• 1989 hakatakse Puškinis koolitama kirikule töötegijaid.
• 1991. aastaks on registreeritud juba 16 kogudust.
• 1992 asutatakse iseseisev Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik.
• 1993 otsustatakse rajada koolituskeskus, mis 2005. aastal nimetatakse ümber teoloogiliseks instituudiks.
• Tänapäeval on Ingeri kirikus u 80 kogudust u 15 000 liikmega Ingerimaast Siberini ja Murmanskist Põhja-Osseetiani, lisaks arvukalt kuulutuspunkte. Väikerahvastele, sh soomeugrilastele on kakskeelseid, näiteks soome-vene, mari-vene, mordva-vene, udmurdivene
kogudusi.

Komi rahvakunsti edendaja Nikolai Koltšõrin on pärit Permimaalt Ködzyvi külast, mis permikomi keeles tähendab sipelgaid. “Sipelgate külas tehti kõvasti tööd, aga ka lauldi ja tantsiti,” meenutab Nikolai ehk komipäraselt Mikol. Lapsena kuuldud lauludest sai alguse majandust õppinud mehe sügavam huvi rahvapärimuse vastu. Peatselt läks ta õppima ka rahvakultuuri. Varsti hakkasid saabuma kutsed külastada kultuuriüritusi, koole, lasteaedu, noorteüritusi, sest mitut pilli mängiv, silmapaistva laulmis- ja jutustamisanniga Deiko Önjö Mikol osutus ka suurepäraseks suhtlejaks. Komipärane kolmest osast koosnev nimi on siinne vana tava: esikohal on vanaisa nimi, siis isa ning lõpuks enda nimi.

Lisaks permikomi keele õpetamisele, laulmisele, näitlemisele ja kultuuriteemaliste loengute pidamisele eri õppeasutustes kuulutab Mikol ka evangeeliumi. “Ehkki meile nõukogude ajal Jumalast ei räägitud, on komid alati teadnud, et Jumal on olemas,” selgitab ta. “See paistab ka meie keelest: vihma kohta öeldakse, et “Jumal kallab”, äikese puhul “Jumal müristab” ning välk on “Jumala välgatus”. Meil lihtsalt tuntakse Jumalat vähe.”

Algul luges Mikol evangeeliume vene keeles, aga tunnistab, et saab paremini aru komikeelsetest. “Minu jaoks on olnud väga tähtis komikeelne Meie Isa palve. Olen teinud sellest postkaarte ning igas esinemiskohas loen ja laulan kuulajaile ka seda palvet ning püüan õpetada sõnad selgeks. Mu  eesmärk on, et kõigil permikomidel, eriti lastel ja noortel, oleks Meie Isa palve peas!”